Partei kuld
€15.00
«Oma emotsioonidest kantud unelmais maailmarevolutsioonist mõistis Lenin, et esmaseks sammuks selle unistuse täideviimisel peab olema mõne riigi anastamine kogu tema majandusliku potentsiaali, ressursside ja muidugi kullavaraga. Tuleb märkida, et selle riigina ei mõelnud ta sugugi Venemaad, arvestades selle igavest defitsiiti, tohutut riigivõlga ja tühja riigikassat. Lenin pidas silmas Šveitsi, arvates, et see väikeriik on ideaalne tema maailmavalitsemisplaanide teostamiseks. /…/ Spetsialistid leiavad, et Lenini Zürichi unelmad olid välja kutsutud tema enda lootusetust seisundist, sest pärast ema surma lakkasid saabumast rahaülekanded Venemaalt, endale elatist teenida ta aga ei osanud ja see oligi temas esile kutsunud teravnenud skisofreeniaga kaasnenud magusad nägemused Šveitsi pankade rautatud seifidest. Ent proletariaadi juhi haardesse sattus mitte Šveits, vaid üksnes Venemaa, mis kiiresti ja efektiivselt muutus ülemaailmse revolutsiooni platsdarmiks. /…/
Tänasel päeval, heites kõrvale ideoloogiliste jampsteooriate ja nõiasõnade kooriku ning vaadates sündmustele seitsmekümne aasta kauguselt, püüaksime ehk esmakordselt seletada lihtsas ja arusaadavas keeles seda, mis toimus Venemaal 1917. a. oktoobris. Ning seejärel saab siis hoopis selgemaks, mis toimus seal kolmveerand sajandit hiljem – 1991. a. augustis.
Aga tollane sündmuste areng oli järgmine. Kasutanud ära monarhia kukutamisele järgnenud demokraatia kaose, haaras riigis võimu terroristlik organisatsioon, keda oma naha päästmise nimel finantseeris Saksamaa. Midagi niisugust polnud inimkonna ajaloos veel juhtunud. Ja et see korda läks, oli maailmale täielikuks ootamatuseks. Samuti kui selles vahetutele osavõtjatele – mitut tõugu avantüristidele ja nende poolhullule juhile. Just nemad uskusid kõige vähem oma edusse ja käitusid ka vastavalt. Hoides hellalt oma välispasse ja olles valmis iga silmapilk Venemaalt kaduma, nagu nad olid siin ka välja ilmunud, hakkasid bolševikud rüüstama rahvusvara, vedades seda laiali ja saates välismaale. /…/
Bolševismi pöörasus – see on haigus, midagi rahvuse marutaudi taolist, selle diagnoosi panid sotsioloogid kahjuks liiga hilja, arvates, et edaspidi tuleb tööle rakendada juba psühhiaatrid. «Sotsialism – see on kadeduse ideoloogia,» kinnitas 1918. aastal Berdjajev, kuid õnneks ei kuulnud teda keegi, sest muidu oleks ta otsekohe hävitatud. /…/
Vaid vähesed mõistavad tänapäeval, et oktoobris 1918 Lenini loodud maailma esimene tööliste ja talupoegade «sotsialistlik» riik oli oma olemuselt Saksa protektoraat kuni Saksamaa enda hukuni 1918. aastal.»